Lacerta bilineata
Reptilia → Squamata → Lacertidae → Lacerta → Lacerta bilineata
Laiò, Sgurbia, Lajö, Leirö, Lagö, Angö
Lääne-roheline sisalik ( Lacerta bilineata ) on elegantne keskmise kuni suure kasvuga sisalik, kelle pikkus on tavaliselt 30–45 cm, millest pikk, kitsenev saba moodustab umbes kaks kolmandikku kogupikkusest.
Keha on sale, pea tugev, kuid suhteliselt väike, selgelt eristuvate kuulmekiledega.
Isaste selja põhivärvus on erkroheline, mida täiendavad mustad või pruunid täpid ning õrnad kollased või beežid varjundid, samas kui emased võivad olla täiesti rohelised, pruunid või mõlema värvusega.
Sigimisperioodil muutub isaste kõri intensiivselt siniseks, mis on selge märk suguküpsusest.
Noorloomad on seevastu pruunika tooniga ja sünnihetkel vaid 3–6 cm pikad.
Need värvivariatsioonid koos liikumisvilumuse ja kiirusega muudavad selle liigi eriti kohanemisvõimeliseks ning raskesti segiaetavaks teiste kohalike sisalikega.
Lääne-roheline sisalik on levinud Lääne-Euroopas, sealhulgas Hispaanias, Prantsusmaal ja suuremas osas Itaaliast.
Liguurias, eriti Savona provintsis ja Lääne-Liguurias, kohtab seda liiki sageli alates merepinnast kuni üle 1 000 meetri kõrgusteni.
Selle näiline puudumine mõnes omavalitsuses tuleneb tõenäoliselt pigem ebapiisavatest süstemaatilistest uuringutest kui tegelikest levikupiiridest.
Lääne-rohelist sisalikku võib leida väga erinevates elupaikades tänu tema märkimisväärsele ökoloogilisele kohanemisvõimele: lehtmetsadest kuni hekkide ja põõsasteni, võsastikud, niisked niidud, põllumaad, varemed ja lagendikud.
Eelistab siiski põõsasterikast ja tiheda taimestikuga alasid, kus leiab varju madalate okste või tiheda taimestiku vahel, lahkudes harva kohtadest, mis pakuvad varjumis- ja soojendamisvõimalusi.
Peamiselt päevase eluviisiga lääne-roheline sisalik paistab silma oma osavuse ja jõulisusega.
Ta on suurepärane ronija, jooksja, hüppaja ning vajadusel ka ujuja.
Tabamisel või ehmatamisel ei kõhkle ta tugevalt hammustamast.
Tegevus algab taas märtsi keskpaigast esimeste soojade ilmade saabudes ja kestab katkematult kuni hilise novembrini.
Sigimisperioodil, aprillist juunini, avaldavad isased tugevat territoriaalset käitumist, ajades üksteist taga ja astudes vahel ägedatesse võitlustesse paaritumisõiguse nimel.
Umbes 4 nädalat pärast paaritumist muneb emane 4 kuni 15 muna kaitstud ja hästi kuivendatud kohtadesse.
Noorloomad kooruvad hilissuvel, augusti lõpust septembrini, ning on kohe iseseisvad.
Lääne-rohelise sisaliku toitumine on valdavalt putuktoiduline, kuid liik on oportunistlik: lisaks laiale valikule putukatele ja teistele maismaa selgrootutele sööb ta ka küpseid vilju ning ei põlga ära võimalusel väikeste lindude mune ega poegi.
Täiskasvanuid küttivad suured röövlinnud, nagu madukotkas (Circaetus gallicus), kaljukotkas (Aquila chrysaetos) ja kassikakk (Bubo bubo), samuti maod nagu Montpellier' madu ( Malpolon monspessulanus ) ja harilik piilass ( Hierophis viridiflavus ), ning väiksemad kiskjalised imetajad, näiteks kärplased.
Noorloomad on väikese kasvu tõttu eriti ohustatud ja neid kütitakse sagedamini.
Põllumajanduses kasutatavate pestitsiidide intensiivne kasutamine on viimasel ajal kujunenud oluliseks ohuks, aidates kaasa kohalike populatsioonide vähenemisele.
Lääne-roheline sisalik on maal tuntud ja laialt levinud, inspireerides aja jooksul arvukaid legende ja rahvapärimusi, sageli ilma teadusliku aluseta.
Ta on kohaliku loomastiku sümbol ning tänu oma silmapaistvale kohalolule jätkuvalt peategelane lugudes ja traditsioonides, mis liiguvad veel tänapäevalgi Liguuria maapiirkondades.
