Montpellieri rästik

Reptilia → Squamata → Serpentes → Colubridae → Malpolon → Malpolon monspessulanus

Bissa Rataja, Bissa Oxelea, Oxelaira

Montpellieri rästik ( Malpolon monspessulanus ) on kahtlemata Savona provintsi suurim madu, sageli ületades kogu pikkuses 200 cm.

Keha on eriti jäme keskosas ning pea, mis on kolmnurkne ja silmatorkav, kannab suuri sügavale asetunud silmi, mida ümbritsevad väljendunud ülasilmakoopasoomused, andes loomale tüüpilise „kortsus” ilme.

Pupill on ümmargune, iiris varieerub kollasest oranži või pruunini.

Suur suguline dimorfism avaldub suuruses: isased on märgatavalt suuremad kui emased.

Täiskasvanud isastel on ühtlaselt pruunikasroheline värvus, tüüpilise tumeda „sadulaga” kaelal, mis võib ulatuda külgedele, ning pea on kehast heledam; kõht on valkjas või tumehall, tavaliselt ilma laikudeta.

Emased ja noorukid on erinevat värvi, ulatudes liivahallist kollakaspruunini, kogu keha ulatuses valgete ja mustade joontega ning oranžika tooniga ülalõuasoomustega.

Neil isenditel on sadulamuster vähem märgatav ja muutub selgemaks alles siis, kui pikkus ületab 65 cm.

Noorloomad, kes sarnanevad emastele, on veelgi erksama värvusega ja kontrastsemad.

Hammastus on opisthoglüüfne, iseloomulik mürgihammastega, mis paiknevad ülalõua tagaosas.

Montpellieri rästikul on pidev levila Lääne-Vahemere piirkonnas, hõlmates Pürenee poolsaart (Hispaania ja Portugal), Lõuna-Prantsusmaad, Liguuriat ja Loode-Itaaliat ning Loode-Aafrika piirkonda (Maroko, rannikuala Alžeerias ja Lääne-Sahara).

Itaalias on liik peamiselt piiratud Lääne- ja Kesk-Liguuriaga, olulise esinemisega Savona provintsis, eriti rannikul ja madalamatel mäenõlvadel.

Kuigi varem täheldati teda aeg-ajalt ka üle 1 000 m kõrgusel, näitavad uuemad andmed, et tänapäeval leidub teda peamiselt kuni 800 m kõrgusel merepinnast.

Tema esinemist on dokumenteeritud ka Gallinara saarel.

Liguurias esindab teda läänepoolne alamliik Malpolon monspessulanus monspessulanus, mis näib mitte ületavat Türrheeni vesikonda.

Tugevalt soojalembene liik, Montpellieri rästik eelistab päikeselisi ja kuivi Vahemere maastikule omaseid elupaiku: põõsastikke, garrigue'i, terrassitud oliivisalusid kivimüüridega, haritud alasid, põõsasterohkeid võsastikke ning isegi enam või vähem linnastunud piirkondi.

Pole haruldane teda kohata jõgede ja ojade läheduses, eriti avatud ja kivistel lõikudel.

Tema kohanemisvõime viib ta ka teede äärde ja mahajäetud prügimägedele.

Montpellieri rästik on päevane ja rangelt maapealne madu, tuntud oma suure liikumiskiiruse ning argliku, kuid tähelepaneliku loomuse poolest.

Tema aktiivsus algab esimeste kevadsoojadega, tavaliselt juba märtsi alguses, ning kestab kuni talvise puhkeperioodi alguseni, mis sõltuvalt kliimast võib alata oktoobri lõpus või soojemates piirkondades isegi novembris.

Sigimisperiood algab hiliskevadel: isane on territoriaalne ja tavaliselt elab emane samas piirkonnas.

Pärast paaritumist muneb emane kuni 20 muna looduslikesse õõnsustesse või kivide, koore ja prahi alla, sealhulgas inimtekkeliste materjalide vahele.

Noored kooruvad septembri ja oktoobri vahel, olles juba aktiivsed ja suutelised saavutama pikkust 25 cm.

Väga tõhus üldistunud röövloom, täiskasvanud toituvad peamiselt väikestest imetajatest, nagu erinevad närilised (ulatuvad suuruselt noore jäneseni), lindudest, täiskasvanud sisalikest nagu okassaba-sisalik ( Timon lepidus ) ning aeg-ajalt ka teistest madudest, sealhulgas liigikaaslastest.

Noorloomade toidulaud koosneb peamiselt väikestest sisalikest ja suurtest maismaal elavatest putukatest.

Saak tabatakse kiire hammustusega ning seejärel keritakse keha ümber saagi, oodates, et tagahammaste kaudu süstitud mürk mõjuks ja saagi halvataks.

Looduses võivad täiskasvanud Montpellieri rästikud langeda suurte röövlindude, nagu madukotkas (Circaetus gallicus) ja kaljukotkas (Aquila chrysaetos), saagiks, kuid peamine oht on inimtegevus: põhjendamatu hirm madude ees viib sageli nende otsese tapmiseni ning ka juhuslikud liiklusõnnetused on kahjuks sagedased.

Noorloomad seisavad silmitsi täiendavate ohtudega, näiteks metssigade (Sus scrofa) ja teiste oportunistlike imetajate saagiks langemisega.

Liguuria madude seas on Montpellieri rästik kõige taluvam kõrgete suvetemperatuuride suhtes; see omadus on seotud tema võimega eritata ninasõõrmete lähedal asuvatest näärmetest kaitsvat õlist kihti, mis aitab levitada ka iseloomulikku „metsikut” lõhna.

Äärmiselt tähelepanelik, jahtub ta peamiselt nägemise abil, hoides sageli keha esiosa tõstetuna ja tehes kiireid külgpealiigutusi, mis on kasulikud nii saagi otsimisel kui ka kiskjate kaugelt märkamisel.

Ohustatuna ei kõhkle ta agressiivsust ilmutamast: lamedab pead, sisiseb ning võib üritada lüüa laialt avatud suuga.

Montpellieri rästiku mürk, kuigi sarnane elapiidide (nt kobrade) omale, on toksilisuselt märksa madalam kui rästikutel; arvestades mürgihammaste paiknemist (opisthoglüüfsed), on oht inimesele minimaalne.

Pikaajalise hammustuse korral võib tekkida lokaalne põletustunne ja turse, kuid tõsiseid tagajärgi ega surmajuhtumeid pole kirjanduses kirjeldatud.

Väikeste näriliste jaoks hinnatakse surmavaks annuseks mitu kümnet milligrammi kilogrammi kohta, kuid inimese jaoks on kliiniline risk tühine.