Harilik rästik

Reptilia → Squamata → Viperidae → Vipera → Vipera aspis

Vipera, Lipra, Üpega

Harilik rästik ( Vipera aspis ), keda sageli kardetakse ja vähe tuntakse, on Liguria künklike ja mägiste maastike kõige tüüpilisem mürkmadu.

See on tugev ja kompaktne roomaja, jässaka keha, lühikese ja silmatorkava sabaga, selgelt kolmnurkse peaga, mis on kaelast hästi eristatud, ning kergelt ülespoole kaarduva ninaga – need tunnused eristavad teda sarnastest liikidest.

Suguline dimorfism avaldub peamiselt suuruses: täiskasvanud emased ulatuvad 65–75 cm pikkuseks, isased ületavad harva 65 cm.

Seljasoomused on tugevalt kurrulised; silmadel on vertikaalne pupill, mis on tüüpiline rästiklastele.

Värvusmuster on äärmiselt varieeruv: põhivärv võib olla hallist pruunini või punakani, selga läbib siksakiline muster või põikribad; esineb ka melanistlikke (täiesti musti) isendeid. Kõht (alumine külg) on tavaliselt tumehall või mustjas, noortel on sabatipp sageli kollakas või oranž.

Lääne-Ligurias esindab harilikku rästikut alamliik Vipera aspis aspis, mis on tüüpiline alpialadele ja eelalpialadele ning leidub peamiselt künklikel ja mägistel aladel, kõrgusel 300 kuni umbes 2 000 m.

Rannikul ja tugevalt linnastunud piirkondades on ta haruldasem, levik on laikuline ning populatsioonid sageli isoleeritud.

Madalamates piirkondades on tema esinemine juhuslik, soositud vaid säilinud elupaikades, varemetes ja hõredalt asustatud aladel.

Eelistab kiviseid alasid, kuivi rohumaid, sega- ja valgusmetsade servi ning lagendikke, vanu kuivlaotud müüre, põõsastikke ja üleminekuvööndeid, kus erinevate taimestikutüüpide vaheldumine pakub nii varju kui ka rohkelt saaki.

Talub suuri temperatuurikõikumisi ning kasutab sageli lõunapoolseid mikroelupaiku, eriti päikeselistel hommiku- ja õhtutundidel.

Harilik rästik on peamiselt päevane, kuid võib suviste kuumalainete ajal muutuda hämarikus või öösel aktiivseks.

Tal on territoriaalne käitumine ja ta sulandub suurepäraselt ümbritsevasse keskkonda, mistõttu on teda raske märgata.

Ta on arg ja väldib inimesega kontakti, hammustab vaid siis, kui teda ohustatakse või peale astutakse.

Aktiivsusperiood kestab märtsist oktoobrini, talvel talvitub maa-alustes varjepaikades.

Paljunemine toimub kevadel ning liik on elussünnitaja: iga emane toob augusti ja septembri vahel ilmale 4–8 täielikult arenenud poega, kes on kohe iseseisvad ja omavad juba toimivat mürki.

Hariliku rästiku toitumine muutub elu jooksul: noored söövad peamiselt sisalikke, väikseid närilisi ja suuri selgrootuid, nagu ritsikad või vihmaussid, täiskasvanud eelistavad pisinärilisi, sisalikke ja harvemini väikseid linde.

Rästik aitab näriliste arvukust reguleerida, aidates kaasa maapiirkondade ja looduslike ökosüsteemide tasakaalule.

Peamised ohud liigile Lääne-Ligurias on sobivate elupaikade hävitamine (leviku tõkked, linnastumine, intensiivne põllumajandus), tulekahjud, inimeste sihipärane tapmine, liiklusõnnetused ja populatsioonide isoleerumine elupaikade killustumise tõttu.

Vaatamata riiklikule kaitsele on ühiskondlik surve jätkuv, kuna laialt levinud on hirm ja väärarusaamad.

Hariliku rästiku mürk koosneb keerulisest ensüümide, valkude ja toksiinide segust, millel on peamiselt verejooksu ja kudede kahjustusi põhjustav toime; selle ohtlikkust kiputakse siiski üle hindama: terve täiskasvanu puhul ületab surmav keskmine annus 50 mg, samas kui hammustuse korral satub organismi keskmiselt 10–20 mg mürki.

Ligurias on surmaga lõppevad juhud äärmiselt haruldased (<0,1%) ning puudutavad peamiselt haavatavaid isikuid (lapsi, eakaid, allergikuid või mitme hammustuse korral).

Levinumad sümptomid on tugev valu, turse, kohalikud muutused ning harva tõsised üldnähud.

Ravi seisneb kahjustatud jäseme immobiliseerimises, kliinilises jälgimises ja vajadusel haiglas antidoodi manustamises.

Žguttide kasutamine ja mürgi imemine ei ole soovitatav.

Liigi ökoloogilist rolli tuleb rõhutada: näriliste arvukuse reguleerijana on harilik rästik nii oluline elurikkuse indikaator kui ka ökosüsteemi tasakaalu võtmetegur.

Selle liigi tundmine ja austamine on ühiselu ning meie looduslike elupaikade kaitse seisukohalt hädavajalik; kehtivad õigusaktid keelavad tapmise ja püüdmis.