Trachemys scripta elegans
Reptilia → Testudines → Cryptodira → Testudinoidea → Emydidae → Trachemys → Trachemys scripta → Trachemys scripta elegans
Testügin russa
Punasilm-liugkilpkonn ( Trachemys scripta elegans ) on keskmise suurusega mageveekilpkonn, mida on lihtne ära tunda tänu silmade taga asuvale erksale punasele laigule, mis on liigi tunnusjoon. Kilp on ovaalse kujuga ja noortel oliivroheline, õhukeste kollaste triipudega; vananedes muutub värvus tumedamaks ning algne muster kulub. Kõhukilp on kollane, selgelt eristuvate tumedate laikudega, mille paigutus on varieeruv. Liigil esineb selge suguline dimorfism: emased kasvavad suuremaks, ulatudes kuni 30 cm kilbi pikkuseni, isased ületavad harva 25 cm. Emased võivad kaaluda kuni 1 500–2 000 g, isased jäävad vahemikku 1 000–1 200 g. Täiskasvanud isaseid eristab pikk ja jäme saba, väga arenenud esikäpad ning kergelt nõgus kõhukilp; emastel on kõrgem seljakilp, lame kõhukilp ja nad on üldiselt suuremad.
Trachemys scripta elegans , kelle looduslik levila on Ameerika Ühendriikide lõuna- ja keskosas, on nüüdseks laialdaselt levinud võõrliigina Euroopas, sealhulgas Lääne-Liguurias. Selle esinemine Savona provintsis on seotud üksnes eraisikute tahtlike või juhuslike isendite vabastamistega linnatiikidesse, tehisbasseinidesse ja aeglase vooluga jõelõikudesse. Liik on näidanud märkimisväärset kohanemisvõimet, asustades erinevaid rannikulähedasi ja siseveekeskkondi, kus ta sageli konkureerib kohalike liikidega, näiteks Emys orbicularis ’ega.
See kilpkonn eelistab rahulikke ja hästi valgustatud veekogusid, nagu tiigid, kanalid, väikesed järved, aeglase vooluga ojad ja tehislikud märgalad. Ideaalse elupaiga iseloomustab rohke vee- ja kaldavegetatsioon, mudane põhi ning palgid või veest väljaulatuvad kivid, mida kasutatakse päevitamispaikadena ja mis on olulised termoregulatsiooniks. Sageli asustab liik ka linnaparke ja basseinide veekogusid. Püsiv asustatus sõltub sobivate munemispaikade ja päikeseliste päevitusalade olemasolust.
Tegu on päevase ja valdavalt veekeskkonnas elava liigiga. Lääne-Liguurias võib teda sageli näha palgi või kaldal päevitamas, vaheldumisi puhkeperioodide ja äkiliste kaitsesukeldumistega. Punasilm-liugkilpkonn on suurepärane ujuja ning veedab külma aastaaja veekogu põhjas talveunes. Paljunemine toimub kevadel, paaritumine eelneb munemisele (maist juulini): iga pesa kohta maetakse 10–15 cm sügavusele 5–20 muna. Haudeaeg kestab tavaliselt 60–80 päeva ning koorumine toimub sünkroonselt, kui temperatuur ületab 25 °C. Vastkoorunud kilpkonnad on 2,5–3,5 cm pikad ja kaaluvad umbes 7–10 g. See liik on pikaealine, vangistuses võib elada üle 40 aasta.
Trachemys scripta elegans ’il on väga paindlik ja oportunistlik toitumine, mis muutub vanusega. Noored isendid on selgelt kiskjalised, süües vees elavaid putukaid, vastseid, väikesi kalu, vähilaadseid ja teomunadega. Täiskasvanuna laieneb toidulaud märkimisväärselt taimsele materjalile, sealhulgas veetaimed, vetikad ja taimejäänused, kuid ei jäeta tähelepanuta ka elus saaki, nagu kalad, veeselgrootud ja aeg-ajalt väikesed kahepaiksed. Selline toitumisviis suurendab tema negatiivset mõju kohalikele ökosüsteemidele.
Punasilm-liugkilpkonna levik kujutab tõsist ohtu kohaliku veeelustiku mitmekesisusele, peamiselt järgmiste tegurite tõttu:
Neid mõjusid võimendab pidev risk uute isendite hülgamiseks, mis muudab tõrjemeetmed väga keeruliseks.
Trachemys scripta elegans on üks pikaealisemaid ja kohanemisvõimelisemaid kilpkonni, kes on tahtlikult või juhuslikult Eesti veekeskkonda sattunud. Seda peetakse üheks maailma 100 kõige invasiivsemaks liigiks ning ta paistab silma:
Lääne-Liguurias on käimas seire- ja tõrjeprogrammid, sealhulgas isendite aktiivne eemaldamine ja kaubanduse keeld. Alates 1997. aastast on selle liigi import Euroopa Liitu keelatud ning looduses leitud isendid tuleb eemaldada, et vältida edasist levikut. Väga oluline on teavitada avalikkust, et isendeid ei tohi loodusesse lasta ning kõik vaatlused tuleb viivitamatult teatada pädevatele asutustele.
