Rana dalmatina
Amphibia → Anura → Ranidae → Rana → Rana dalmatina
Rana sâtaïsa
Nobe konn ( Rana dalmatina ) on keskmise suurusega kahepaikne, keda iseloomustab sale kehaehitus ja eriti arenenud tagajalad, mis annavad talle silmapaistva hüppevõime.
Värvus varieerub beežist kuni punakaspruunini, sageli on märgata silmatorkavat tumedat triipu, mis läbib oimupiirkonda ja annab liigile elegantse ning tagasihoidliku välimuse.
Emased on veidi suuremad, ulatudes kuni 8 cm pikkuseni, isased jäävad tavaliselt 5–6 cm vahele.
Sigimisperioodil tekivad isastel tumedad paaritumispadjad pöidlale ja tugevamad esijalad, samuti üsna tagasihoidlik sisemine helikott.
Vastsed on sündides 6–7 mm pikad ning äratuntavad tumedapruuni värvuse ja õrnade kuldsete täppide järgi.
Nobe konna levik Lääne-Liguurias on killustunud, peamiselt koondunud 200–1 000 m kõrgusele merepinnast, jahedatesse ning niisketesse orgudesse, kus püsivad sega- ja lehtmetsad ning alalised ojad.
Kui varem oli liik laiemalt levinud, siis nüüd leidub teda sageli isoleeritud asurkondadena vähem linnastunud Savona tagamaa ja ümbritsevate alade piirkondades.
See liik eelistab niiskeid ja jahedaid elupaiku, nagu lehtmetsad, rohtukasvanud metsaservad, ajutised märgalad ja aeglase vooluga ojad, mida ääristab kaldavegetatsioon.
Sigimiseks valib nobe konn lombid ja väikesed tiigid, eelistades kohti, kus veealune taimestik pakub munamassidele piisavat kaitset ja tuge.
Nobe konn on peamiselt aktiivne hämarikus ja öötundidel, kuid sigimisperioodil võib teda kohata ka päeval.
Talveuni kestab tavaliselt novembrist veebruarini ning selle pikkus sõltub kõrgusest ja kohalikest kliimatingimustest.
Sigimine algab varakult, juba veebruari lõpus Lääne-Liguuria soojemates piirkondades: emane muneb 600–1 400 muna iseloomulikesse kerajatesse kogumitesse, mis kinnituvad veealuse taimestiku külge, ning kulleste moone lõpeb umbes kolme kuuga.
Täiskasvanud nobe konna toidulaual on peamiselt maismaal elavad putukad, ämblikud, vihmaussid ja väikesed teod, aidates reguleerida selgrootute arvukust metsas.
Kullesed toituvad seevastu vetikatest, taimsetest jäänustest ja väikestest veeselgrootutest, mängides olulist rolli toitainete ringluses mageveeökosüsteemides.
Nobe konna peamised ohud Savona provintsis ja Lääne-Liguurias on seotud metsaelupaikade killustumise ja kadumise, sigimiskohtade hävimise ning veekogude muutumisega.
Täiendavad ohutegurid on põllumajanduse laienemine, pestitsiidide kasutamine, röövkalade asustamine sigimisveekogudesse, seenhaigused nagu kitriidimükoos ning metsapõlengud.
Lääne-Liguurias on liiki praegu sihipäraselt jälgitud, et hinnata asurkonna seisundit ja kaitsemeetmete tõhusust, rõhutades selle kaitse olulisust kohaliku elurikkuse säilitamisel.
Nobe konn on tuntud kui üks esimesi kahepaikseid, kes alustab sigimist kohe pärast talve lõppu; tema munad, mis on paigutatud iseloomulikesse veepinnal hõljuvatesse kerajatesse kogumitesse, on kindel märk liigi kohalolust.
Ta näitab tugevat truudust valitud sigimiskohtadele ning on suurepärane ökoloogiline indikaator metsaökosüsteemide kvaliteedi hindamisel.
Nobe konn on tuntud oma hüppevõime poolest, mis võib ületada 2 meetrit, mis on inspireerinud ka tema rahvapärast nime.
