Harilik vesilik

Amphibia → Urodela → Salamandridae → Ichthyosaura → Ichthyosaura alpestris

Lüxertu d'aegua, Salamandrin de muntagna

Harilik vesilik ( Ichthyosaura alpestris ) on keskmise suurusega sabaga kahepaikne, kergesti äratuntav selge sugulise dimorfismi tõttu, eriti sigimisperioodil.

Täiskasvanud isased on tavaliselt 7–9 cm pikkused, emased võivad ulatuda 8–11 cm-ni.

Sigimisperioodil näitavad isased silmatorkavat pulmakarva: selg muutub erksaks sinakas tooniks, kõht on ere ja ühtlaselt oranž, mööda keha areneb madal ja sile seljaharjatis ning külgedel on valge-sinine vöö mustade täppidega.

Emased on vastupidiselt tagasihoidlikumad, selg on hallikaspruun ja kõht vähem erksalt oranž.

Vastsed on sündides umbes 7–8 mm pikad, helekollakad tumedate täppidega ning juba kohastunud veekeskkonnas eluks.

Lääne-Liguurias leidub harilikku vesilikku peamiselt Liguria Alpide mägistel ja eelmägistel aladel.

Teda võib kohata 600 meetrist kuni üle 2 000 meetri kõrgusel, suuremad asurkonnad paiknevad peamistes siseorgudes (Valle Arroscia, Ülem-Tanaro org, Valle Roja).

Liigi esinemine kõige kõrgematel aladel näitab tema märkimisväärset kohanemisvõimet karmide keskkonnatingimustega ja eluviisiga kõrgmäestikus.

Harilik vesilik eelistab mitmesuguseid mägiseid veekeskkondi, sealhulgas:

• Alpi karjamaade tiigid ja mägijärved, sageli ajutised või väikesed
• Inimtekkelised mägikarjamaade joogikünad ja allikad
• Turbaalad ja aeglase vooluga, taimestikurikkad ojad

Suvel ja sügisel veedab liik aega maismaal, varjudes taimestiku, kivide või laguneva puukoore alla, kuid sigimisperioodiks naaseb alati vette.

Harilik vesilik on nii päeva- kui ka ööaktiivne, kohandudes kohalike temperatuuride ja niiskusega.

Veekeskkonnas viibimine langeb kokku sigimisperioodiga, mis kestab aprillist juuli või augustini sõltuvalt kõrgusest; ülejäänud aasta veedetakse maismaal jahedates ja niisketes varjepaikades.

Sigimine toimub seisvas või aeglaselt voolavas vees, kus emane muneb 100–300 muna, kinnitades need ükshaaval veetaimedele.

Vastsete areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 2–4 kuud.

Mõnes kõrgmäestiku asurkonnas võib täheldada neoteeniat – suguküpsust koos vastse tunnustega.

Hariliku vesiliku toitumine on väga mitmekesine ning sõltub elutsükli staadiumist ja aastaajast:

• Veekeskkonna täiskasvanud: väikesed vähilaadsed, veekputukate vastsed, teod
• Maismaa täiskasvanud: vihmaussid, putukad, muud väikesed selgrootud
• Vastsed: väikesed vähilaadsed, ratasloomad, ainuraksed

See paindlik toitumine võimaldab liigil kohaneda erinevate mägielupaikade toiduressurssidega.

Hariliku vesiliku peamised ohud Lääne-Liguurias on:

• Sigimiskohtade muutmine ja hävitamine, näiteks märgalade kuivendamine ja vee suunamine inimtarbeks
• Kiskjaliste kalade sissetoomine mägijärvedesse ja tiikidesse
• Kliimamuutused, mis mõjutavad hooajaliste veekogude olemasolu ja elutsükleid
• Uued haigused, näiteks chytridiomükoos, mis ohustab paljusid kahepaikseid
• Asurkondade isoleerumine elupaikade killustumise tõttu
• Traditsiooniliste põllumajandustavade hülgamine, mis tagasid joogikünade ja tiikide olemasolu

Harilik vesilik on üks Euroopa kõrgemal elavaid vesiliku liike, näidates suurt truudust sigimiskohtadele, kuhu ta rändab igal aastal pikki vahemaid.

Isase pulmakarv on üks silmapaistvamaid kõigi Euroopa kahepaiksete seas, pakkudes huvi loodushuvilistele.

Tema võime orienteeruda ja igal aastal samadesse paikadesse naasta on eriti väljendunud.

Lisaks suurendab neoteenia nähtus väga kõrgetel aladel tema ökoloogilist mitmekesisust.

Lääne-Liguurias jälgitakse liiki hoolikalt, et hinnata keskkonnamuutuste mõju, olles oluline indikaator haprate mägiveekogude seisundi hindamisel.

Liigi kaitse sõltub mägimärgalade ja traditsiooniliste praktikate säilitamisest, mis soodustavad nende püsimist.