Anguis veronensis
Reptilia → Squamata → Anguidae → Anguis → Anguis veronensis
Vaskussisalik ( Anguis veronensis ) on üks meie loomastiku eristuvamaid roomajaid, kuuludes Anguidae sugukonda. Tema piklik, jäsemeteta keha meenutab kohe madu, kuid tegelikult on see liik tihedalt suguluses sisalikega. Täiskasvanud isendid saavutavad tavaliselt 30–40 cm pikkuse, harva kuni 50 cm. Silindriline, tugev keha on kaetud siledate, läikivate soomustega, mis peegeldavad valgust ja annavad loomale läikiva välimuse. Erinevalt madudest on tal liikuvad silmalaud – oluline tunnus välimäärajale. Saba, mis on tavaliselt sama pikk kui keha, võib autotoomia käigus ära tulla ja kasvab vaid osaliselt tagasi.
Suguline dimorfism avaldub nii värvuses kui proportsioonides: isased on ühtlaselt pruunikashallid ja saledama kehaga, emastel on tumedamad küljetriibud, sageli selgem seljajoon ning tugevam kehaehitus. Noored paistavad silma silmatorkava värvusega: hõbedakuldne selg ning väga tumedad küljed ja kõht, koos tugeva musta seljatriibuga. Selline värvimuster aitab nii varjumisel kui ka kiskjate peletamisel.
Savona provintsis ja Lääne-Liguurias on vaskussisalik ( Anguis veronensis ) üsna laialt levinud, alates merepinnast kuni 1 500 meetri kõrguseni. Liik on tavaline ja hästi esindatud sisemaal, künklikel ja mägistel aladel, kus leidub taimkatet, samas kui rannikualadel ja tugevalt linnastunud piirkondades on populatsioonid killustunud väikesteks isoleeritud rühmadeks. Tema levik on tihedalt seotud sobivate elupaikade olemasoluga, mis pakuvad varju ja soodsaid mikrokliima tingimusi.
Vaskussisalik ( Anguis veronensis ) eelistab jahedaid, niiskeid elupaiku, nagu tiheda taimestikuga niidud, sega- ja lehtmetsade servad ning üleminekuvööndid avatud ja metsaste alade vahel. Ta kasutab ka aedu, viljapuiduaedu ja väikseid haritavaid krunte, eriti seal, kus leidub kivimüüre, kivihunnikuid või muid mikrokonstruktsioone, mis pakuvad varju ja sobivaid kliimatingimusi. Liik kasutab kõiki looduslikke varjepaiku, kui seal on piisavalt taimset või orgaanilist katet.
Vaskussisalik ( Anguis veronensis ) on varjatud ja tagasihoidliku eluviisiga liik, elades peamiselt fossiilset eluviisi, peitudes kivide, palkide või taimse prügi alla. Tema peamine aktiivsus toimub videvikul ja öösel, eriti pärast vihma, mis soodustab tema peamiste saakloomade liikumist. Aktiivne periood kestab tavaliselt märtsist oktoobrini, külmematel kuudel talvitub ta sügavale maa alla. Termoregulatsioon toimub peamiselt mikrokeskkondade sees asendi muutmisega, mitte pikaajalise päikese käes peesitamisega.
Paljunemine on ovovivipaarne: paaritumine toimub kevadel, tiinus kestab 3–4 kuud ning augustist septembrini sünnitavad emased 6–12 poega (erandjuhtudel kuni 26), kes on sündides 7–9 cm pikad.
Vaskussisalik ( Anguis veronensis ) toitub peamiselt pehmekehalistest selgrootutest, eriti teodest ja nälkjatest, olles seega oluline looduslik reguleerija põllumajandusmaadel ja aedades. Samuti sööb ta vihmausse, putukate vastseid ja muid väikeseid lülijalgseid; väikseid selgroogseid tarbib harva.
Anguis veronensis on tuntud oma pikaealisuse poolest, elades soodsates tingimustes üle 50 aasta. Tal on välja kujunenud tõhusad kaitsemehhanismid, nagu sabautotoomia (saba iseäralduvus), kusjuures algne struktuur taastub vaid osaliselt. Tema liikumine on iseloomulikult tõmblev ning naha vahetamine toimub täielikult ja regulaarselt.
Ökoloogiliselt täidab ta olulist rolli teod ja nälkjad looduslikult reguleeriva liigina ning teda peetakse heaks keskkonnaseisundi indikaatoriks. Liik on kaitstud nii riiklikul kui ka EL-i tasandil ning tema säilimine sõltub tugevalt hekkide, kuivkivimüüride ja traditsiooniliste põllumajandusmaastike jätkusuutlikust majandamisest. Avalikkuse teadlikkuse tõstmine vaskussisaliku ( Anguis veronensis ) ohutusest ja tema elupaikade säilitamise olulisusest on kohaliku elurikkuse kaitsel ülioluline.
