Mauritaania gekko

Reptilia → Squamata → Phyllodactylidae → Tarentola → Tarentola mauritanica

Ciattua, Scurpiùn, Scrupiùn, Scurpiùn orbu.

Mauritaania gekko on väike kuni keskmise suurusega sisalik, kes võib koos sabaga ulatuda kuni 16 cm pikkuseks. Pea on kehaga võrreldes suur, ovaalne ja lapik, terava ninaga. Silmad on suured, vertikaalse pupilli ja kollaka kuni pruunikas-halli iirisega. Keha on tugev, jässakas ja lapik; selg ja saba on hallist kuni pruunini, kaetud silmatorkavate küürudega, mis annavad kareda ja 'ogase' välimuse. Varvastel on laiad liimipadjad, mis koosnevad pikisuunalistest lamellidest varvaste all, võimaldades erakordset ronimisvõimet siledatel pindadel; küünised on ainult kolmandal ja neljandal varbal. Isased on tavaliselt suuremad ja jässakamad kui emased ning neid eristavad kaks paistetust saba alusel, mis vastavad paaritumiselunditele. Noori isendeid tunneb ära tumedate vööde järgi, mis on eriti silmatorkavad sabal. Sigimisperioodil annavad isased välja iseloomulikku häält, mis meenutab kriuksu ja kostab eriti õhtuti; ohuolukorras võib kuulda ka karedamat heli.

See liik on tüüpiline Vahemere rannikualadele, levides Portugalist ja Hispaaniast Kreeka saarteni ning Põhja-Aafrikani. Itaalias on mauritaania gekko laialt levinud rannikualadel, kuid võib liikuda ka sisemaale, eriti piirkondades, kus kliima on leebe. Savona provintsis ja Lääne-Ligurias on teda dokumenteeritud merepinnast kuni umbes 700 meetri kõrguseni; samuti on ta tavaline Gallinara ja Bergeggi saartel. Tema levik on piiratud Türrheeni mere poolega ega ületa Apenniinide veelahet.

Mauritaania gekko eelistab Vahemere elupaiku, mida iseloomustavad kaljud, kivihunnikud, kuivkivimüürid, karjäärid ja puuriidad. Ta kohaneb kergesti inimese loodud keskkondadega, nagu põllud, aiad ja hooned, kus leiab varju müüripragudes või katusekivide all. Tema kohalolu on eriti sage rannikulinnades, kus ta saab kasu soodsast mikrokliimast ja rohketest saakloomadest.

Väga vilgas, kiire ja osav mauritaania gekko on suurepärane ronija, suutes liikuda hõlpsasti nii vertikaalsetel pindadel kui ka lagedel. Ta on peamiselt hämariku- ja ööaktiivne, kuid soojematel päevadel, eriti kevadel ja sügisel, võib teda näha ka päeval. Aktiivsusperiood kestab üldiselt veebruarist novembrini. Territoriaalne liik, kes kaitseb aktiivselt oma ala ähvardavate pooside ja isastevaheliste võitlustega. Sigimine algab aprillis: pärast paaritumist muneb emane ühe või kaks muna, mis kooruvad umbes nelja kuu pärast; aastas võib olla kuni kolm kurna, umbes kahekuuliste vahedega. Sigimisperioodil annavad isased häälitsusi, et meelitada emasloomi või peletada rivaale, samas kui nõrgemaid ja karedamaid helisid tehakse stressi või ohuolukorras.

Mauritaania gekko on oportunistlik kiskja, kes toitub peamiselt putukatest ja teistest väikestest selgrootutest. Tavasaakloomadeks on mardikad, kärbsed, herilased, kakandilised, ööliblikad ning ka väikesed ämblikulaadsed, näiteks skorpionid. Ta kasutab peamiselt varitsusjahti, püüdes saaki kiirelt kleepuva keelega, kui see piisavalt lähedale satub.

Looduses on mauritaania gekko saakloomaks mitmetele loomadele, sealhulgas maismaa- ja puumadudele, nagu lõunamaine silemadu ( Coronella girondica ), päeval ja öösel tegutsevatele röövlindudele ning imetajatele, näiteks euroopa siil (Erinaceus europaeus), genett (Genetta genetta) ja mõned kärplased. Kisklus on üks peamisi suremuse põhjuseid, kuid liik on haavatav ka elupaikade killustumise ja reostuse suhtes, kuigi viimaste IUCNi hinnangute järgi peetakse teda praegu madala väljasuremisohuga liigiks.

Mauritaania gekkol on erakordne võime sabast loobuda ehk kaudaalne autotoomia: ohu korral võib ta spetsiaalsete lihaste abil vabatahtlikult sabatipu maha visata, segades sellega kiskjat ja hõlbustades põgenemist. Saba kasvab hiljem tagasi, kuid uus osa on ühtlaselt värvunud ja puuduvad iseloomulikud küürud. Ligurias peetakse mauritaania gekko lähedust kodule traditsiooniliselt heaks endeks. Liik ei ole mürgine ega kujuta inimestele ohtu.